Rasedus

Esimene rasedusaegne tervisekontroll võib toimuda nii naistearsti kui ka ämmaemanda juures. Normaalselt kulgeva raseduse puhul jälgib rasedust ja nõustab rasedat ämmaemand. Rasedusriskide tekkimisel suunab ämmaemand raseda naistearsti konsultatsioonile, vajalikele uuringutele, eriarsti konsultatsioonile või vajadusel haiglaravile. Rasedusega võiks arvele tulla alates 7.-9. rasedusnädalast.

Kindlasti peaks pöörduma enne 12. rasedusnädalat.

Esimesel visiidil teostatakse läbivaatus günekoloogilisel toolil, mille käigus võetakse emakakaelalt PAP test emakakaela rakuliste muutuste hindamiseks (kui viimasest analüüsist on möödunud ≥2 aastat) ja analüüs klamüdioosile (kui viimasest analüüsist ≥6 kuud) ning kinnitatakse emaka suuruse hindamise või ultraheliuuringu abil raseduse olemasolu.

9.–11. rasedusnädalal tehakse ka vereanalüüsid HIV-le, süüfilisele, B-hepatiidile, määratakse veregrupp, reesusfaktor, reesusantikehad, vere hemoglobiinitase ja veresuhkur.

Edaspidi toimuvad visiidid ämmaemanda või naistearsti juures üks kord kuus, raseduse III trimestris iga 2 nädala tagant.

Igal külastusel peab kaasas olema uriini analüüs. Uriinis uuritakse valgu, glükoosi, leukotsüütide ja bakterite esinemist. 

Kuni 12. rasedusnädalani on vajalik tarvitada foolhapet 400 mikrogrammi päevas, et vähendada loote ajukolju – ja selgroo arengurikete tekkeriski. Soovitav on hakata foolhapet tarvitama juba rasedust planeerides. 

Raseduse kulg on igal naisel individuaalne. Rasedus ei ole haigus, kuid sellele vaatamata tuleb raseduse ajal oma tervise eest rohkem hoolt kanda, et sünniks terve ja tugev laps. Raseduse ajal toimub kehas palju muutusi ja mõni

Raseduse ajal on toiduenergia, vitamiinide ja mineraalainete vajadus tavalisest täiskasvanu vajadusest veidi erinev.

Piisav ja tervislik toit on vajalik, et emaüsas arenev organism oleks varustatud kõige kasvamiseks tarvilikuga. Veelgi enam vajab tähelepanu aga ema ise, sest paljud tema keha toitainete, mineraalainete ja vitamiinide tagavaradest võivad sellel eluperioodil ammenduda. 

Arenev loode saab kõik vajalikud toitained läbi platsenta, seega peab dieet rahuldama nii ema kui loote organismi vajadused. Õige toitumise juhised rasedatele ei erine väga oluliselt tavalistest tervisliku toitumise juhistest.

Naiste toiduenergiavajadus suureneb raseduse ajal 300 kcal.

Kui aga sel perioodil kehaline koormus oluliselt väheneb, siis ei ole otstarbekas toiduenergiat suurendada, sest sellega kaasneb kehamassi liigne tõus.

Kogu raseduse ajal võiks naine juurde võtta 10–15 kg: priskemad vähem, saledamad rohkem ja sõltuvalt kasvust – pikemad rohkem ning lühemad vähem.

Esimestel kuudel sageli kaal ei tõusegi, vaid võib langeda seoses isumuutuste, iivelduse ja oksendamisega. Normaalne segatoit on enamasti piisav katmaks vitamiinide ja mineraalainete vajadust ka raseduse ajal.

Ekslik on arvamus, et sel ajal on kõike vaja topelt. Tegelikkuses on suurema osa mineraalainete ja vitamiinide vajadus suurenenud, aga mitte kahekordselt. Vitamiinide ja mineraalainete omastatavus on kõige suurem naturaalsel kujul toiduainetest. Kui toit on mitmekülgne, sisaldab rohkelt puu- ja köögivilju, siis vitamiinipreparaate ei ole enamasti vaja. 

Toidu ohutus peab olema tagatud.

! Toiduks ei tohi tarvitada tooreid mune, pesemata köögi- ja puuvilju. Listerioosi nakatumise vältimiseks mitte tarbida pastöriseerimata piima ja sellest tehtud piimatooteid ning toorest liha ja kala. 

VAATA KA: https://toitumine.ee/toitumine-erinevates-eluetappides/rasedad

Sagenenud urineerimine

Põie seinad ja kuseteed raseduse ajal lõdvestuvad hormonaalsete muutuste tagajärjel, mistõttu põis ei tühjene täielikult. Põie maht väheneb teda ümbritsevate elundite surve tõttu. Emakas koos lootega surub põiele ja urineerimisvajadus sageneb. Kui lisandub valulik urineerimine, tuleks pöörduda ämmaemanda, naiste- või perearsti poole. Oluline on, et rase ei vähendaks vee joomist. Rakkude normaalseks funktsioneerimiseks vajab organism vähemalt 30 ml vett iga kehakaalu kilogrammi kohta. 

Iiveldus

Esineb enamasti raseduse alguses. Sümptomid algavad tavaliselt 6.-7. rasedusnädalal ja mööduvad 13. rasedusnädalaks. Põhjuseks on hormonaalsed muutused ja aeglustunud mao peristaltika. Soovitav on süüa sageli ja väikestes kogustes. Tarbida piisavalt vedelikku (soovitavalt karboniseerimata jooke). Ingverit sisaldavate preparaatide tarbimisest või ingveri tee joomisest võiks ka abi olla. Iiveldust võivad soodustada rasvased, vürtsikad ja praetud toidud. Eelistada keedetud ja aurutatud toitu. Piisav uni, puhkus ja jalutamine värskes õhus aitavad iiveldust vältida või vähendada. Olenevalt töö iseloomust ja seisundi raskusest võib olla vajalik ka töövõimetuslehel olek ja/või suunamine haiglaravile.

Jalakrambid

Jalakrampide põhjuseks peetakse nii verevarustuse halvenemist kui ka magneesiumi ja teiste mineraalide puudust toidus. Kramp võib kesta mõnest sekundist kuni 10 minutini. Rasedusaegsed krambid tekivad tihedamini ja enamjaolt öösiti või peale pikemaajalisemat ühes asendis olemist. Jalgu tuleks sirutada ja venitada (võimlemisharjutused). Vajadusel tuleks harjutusi teha mitu korda päevas. Abi võib olla ka paljajalu käimisest ning tugisukkade kandmisest. Kanda mugavaid jalanõusid. Tarvitada lisaks magneesiumi ja toituda mitmekülgselt. Tarbida piisavalt vedelikku.

Kõrvetised

Kõrvetiste esinemise põhjuseks on mao aeglustunud peristaltika, millele raseduse lõpus lisandub emaka kõrgemast asendist ja diafragma kõrgseisust tingitud ebamugavus. Kõrvetiste puhul on soovitav süüa väikeseid koguseid korraga. Vältida praetud ja vürtsikaid toite, kohvi, kihisevaid jooke, vürtsised ja tomatil põhinevad kastmed ning tsitruselisi. Hoiduda rämps(kiir)toidust ja töödeldud valmistoitudest. Eelista keedetud ja aurutatud köögivilju, kala, kana. Ei ole soovitav heita pikali vahetult pärast söömist. Vajadusel magada tõstetud peatsiga. Ravimitest sobivad Rennie närimistabletid.

Kõhukinnisus

Kõhukinnisuse põhjuseks raseduse ajal on suurenenud emaka surve soolestikule ja hormonaalsetel põhjustel aeglustunud soolte peristaltika. Probleemi aitavad lahendada dieedi korrigeerimine (kiudainete rikas toit-täisteratooted, värsked puuviljad, köögiviljad, oad, herned, läätsed, kliid, ploomid), piisav vee joomine, liikumine. Ravimitest sobivad Duphalac ja EvaQ pärasooleküünlad.

Veenilaiendid ja hemorroidid

Hemorroidide ja veenilaiendeid põhjustavad venoosne pais emaka surve tõttu, veremahu suurenemine ja onkootse rõhu vähenemine ning veresoonte seinte silelihase toonuse alanemine. Abi on dieedi korrigeerimisest, et vältida kõhukinnisust. Jalgade veenilaiendite korral kanda tugisukki. Hemorroidide raviks võib kasutada paikselt toimivad pärasoole küünlaid ja hobukastanit, hepariini või haikõhre toimeainena sisaldavaid kreeme/geele.

Sümfüüsivalu, alaselja närvivalud

Selja- ja vaagnavalu põhjuseks on raseduse ajal keha raskuskeskme muutumine, vaagna sidemete ja liiduste lõdvenemine. Soovitav on kanda bandaaži ja piisavalt liikuda. Vaevusi aitab leevendada rasedate vesivõimlemine ja alaselja/kõhu kinesioteipimine. Kinesioteipimise võimalust pakuvad ka mõned meie haigla ämmaemandad Võite avaldada oma ämmaeamndale soovi, et ta teid suunaks.

Tursed

Turse tekib nn „vaba“ (sidumata) vee kogunemisest keha kõige kaugematesse osadesse. Vajutades tursunud jäsemele jääb jälg. Sokkide kandmisel jäävad sokirandid. Sõrmused ei mahu enam sõrme või ei tule sõrmest ära.

Kui tursed tekivad õhtuks käe- ja jalalabadele, siis see ainuüksi ei anna põhjust muretsemiseks. Keha kogub vedelikuvarusid, mille arvel saab vajadusel kompenseerida suurenenud vedelikuvajadust. Abi on liikumisest, puhta vee joomisest, piisavast unest ja puhkamisest, soola vähendamisest toidus. Kui lisaks tursetele tekib peavalu, nägemishäired, ülakõhuvalu, vererõhu tõus võta ühendust naistearsti/ämmaemandaga.

Rasedusarmid ehk striiad

Rasedusarmid on nahaaluse rasvkoe venimisest ja rebenemisest tekkinud lillakad triibud. Nende tekkimist soodustab kiire kaalutõus ja geneetiline eelsoodumus. Tekivad kõhule, rindadele, puusadele, reitele ja tuharatele. Soovitav on nahka korrapäraselt niisutada õlidega või spetsiaalsete rasedatele mõeldud nahahooldustoodetega

Ninakinnisus

Ninakinnisuse põhjuseks on veremahu suurenemine ja turse limaskestades. Auru tegemine võib aidata mõneks ajaks ninakinnisust leevendada ning mõjub rahustavalt. Näiteks sooja dušši all käimine ning auruses niiske õhuga vannitoas olemine. Apteegist on võimalik leida looduslikke hüpertoonilisi ninaloputuslahuseid, mida võib raseduse ajal kasutada ning mis on täiesti ohutud. Nina loputamine teeb hingamise vabamaks ning kergendab nuuskamist. Kasulik on juua rohkem vedelikku kui tavaliselt ning tõsta pead magamise ajal kõrgemale.

Hemorroidid 

Hemorroidid on laienenud veenid pärasoole lõpposas ja päraku piirkonnas. Eristatakse väliseid ja sisemisi hemorroide. Hemorroidid, mis tekivad raseduse ajal või suurest pressimisest sünnituse käigus, võivad olla väga valulikud.

Valu leevenduseks võib asetada valutavale piirkonnale jääkoti või kasutada selleks otstarbeks mõeldud käsimüügiravimeid. Haiglas olles küsi leevendamiseks ämmaemandalt/arstilt spetsiaalset suposiiti (rektaalküünal) või kreemi. Iga kord pärast tualetis käimist tuleks pesta päraku piirkonda. Soovitatav on juua rohkelt vedelikku ning süüa kiudainerikkaid toiduaineid, et vältida kõhukinnisust, et kergendada tualetis käimist. Vajadusel kasuta valuvaigistit.

Rauavaegusaneemia

Rauavaegusaneemia on raua vähesusest veres põhjustatud aneemia ehk kehvveresus.

Rauavaegusaneemia on kõige sagedasem rasedustüsistus, seda esineb pooltel rasedatest mingil perioodil raseduse vältel. Aneemia riski suurendavad korduvad veritsused raseduse ajal, mitmikrasedus, üksteisele järgnevad rasedused, ema ägedad ja kroonilised haigused (nt haavandiline koliit, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi, korduv uroinfektsioon jt), raua imendumise häired, sooleparasiidid, antatsiidide kasutamine, ebapiisav toitumine. Aneemiaks raseduse ajal loetakse hemoglobiini väärtust alla 110 g/l I ja III trimestril ning alla 105 g/l II trimestril.

Kuna raud on hemoglobiini tähtis koostisosa, ei saa keha rauavaeguse korral toota piisavalt hemoglobiini. Hemoglobiini ülesanne on hapniku toimetamine kopsudest ülejäänud kehasse – seega kui rauda on veres vähe, on hemoglobiini vähe, jäävad nii ema keha kui ka lapse keha hapnikupuudusesse.

Kui hemoglobiini tase on madalavõitu, tuleks tarbida iga päev palju rauarikkaid toiduaineid: liha, kala, mereannid, kuumutatud kaunviljad (oad, herned, läätsed), pähklid, seemned, täisteratooted (rauda sisaldavad teravilja idu ja kest), kuivatatud puuviljad, spargelkapsas (brokoli), maasikad, punase peedi toormahl, rohelised toidud, kakao ja tume šokolaad. Kui hemoglobiini tase langeb alla normi, palub ämmaemand/naistearst hakata tarbima rauapreparaate. Profülaktiline rauaasendusravi ei ole vajalik.

Rasedusdiabeet ehk gestatsioonidiabeet (GDM):

GDM on rasedusaegne glükoosi ainevahetushäire, mis avaldub kõrgenenud veresuhkru väärtustes. Põhjuseks on platsenta hormoon, mis põhjustab kudede insuliinresistentsuse ehk koed ei tunne insuliini ära. Selle tagajärjel tekib insuliini eritumise tõus, mis on 2-3 korda suurem kui mitterasedal. See tähendab suuremat koormust insuliini tootvatele kõhunäärme rakkudele, mille tagajärjel tekib glükoosi intolerantsus või diabeedi ilmnemine naisel, kelle insuliini tootmine kattis ära vaid raseduseelse taseme vajaduse.

Gestatsioonidiabeedist on ohustatud naised, kellel esineb vähemalt üks järgnevatest kriteeriumitest: 

o ülekaalulised naised (KMI raseduseelselt ≥25 kg/m²) 
o eelmise raseduse ajal GDM
o anamneesis glükoositaluvuse häire
o esimese astme sugulastel (ema, isa, õde, vend) esineb diabeeti
o anamneesis suurekaaluline (>4500g) vastsündinu
o anamneesis ebaselge põhjusega loote surm
o polütsüstiliste munasarjade sündroomi esinemisel

Gestatsioonidiabeedi diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT).

Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal). Rasedusdiabeedi diagnoosimiseks ei saa kasutada tühja kõhu või söömisjärgse veresuhkru väärtusi ega glükoosi määramist uriinis. Juhuslikult määratud veresuhkru normaalne tase ei välista rasedusdiabeedi esinemise võimalust.

Kuidas tehakse glükoosi taluvuse testi?

GTT tegemiseks peate alates eelmisest õhtust (20.00) olema söömata ja joomata kuni testi lõpuni. GTT tehakse sünnitus-günekoloogia osakonnas (3A), kuhu Te tulete kokkulepitud päeval kell 8.00. Saabudes määratakse Teil tühja kõhu veresuhkur veeniverest. Seejärel antakse Teile juua veega lahustatud glükoosi. Vedelik tuleb ära juua 3−5 minuti jooksul. Veresuhkur veeniverest määratakse veelkord üks tund ja kaks tundi pärast glükoosilahuse joomist. Seega võtab testi läbiviimine aega umbes 3 tundi. Testi vältel ei tohi süüa ega juua, soovitav on rahulikult istuda või lamada. 

Loe lisaks: vmh.ee/gestatsioonidiabeedi-noustamine

Preeklampsia

Preeklampsia on raseduse ajal tekkinud haigus, millele on iseloomulik vererõhu tõus ja valgu esinemine uriinis. Preeklampsiat esineb 5–8% rasedatel. Raskematel juhtudel võib rasedal esineda ka nägemishäireid (täpikesed silmade ees, virvendus, udune nägemine), peavalu, iiveldust ja ülakõhu valu. Krambid tekivad raske preeklampsia korral, need sarnanevad epilepsiahooga ning on eluohtlikud. Haigus tekib alates 20. rasedusnädalast. Enamasti esineb haiguse kerge vorm, mis tekib raseduse lõpus ning mille prognoos on hea. Mõnikord võib preeklampsia väga kiiresti süveneda ning ohustada nii ema kui ka loodet. Sellistel juhtudel on esmatähtis kiire diagnoosimine ning ema ja loote hoolikas jälgimine. Esineb ka olukordi, kus vaatamata ravile tuleb rasedus lõpetada enne sünnitustähtaega ning sünnib enneaegne laps. Rasketel preeklampsia juhtudel kutsutakse sünnitus esile enneaegselt.

Hepatogestoos

Hepatogestoosi sümptomid avalduvad tavaliselt 30.-36.rasedusnädalal, mil väliselt terve nahk hakkab sügelema. Nahk sügeleb üleni, kuid sügelus on intensiivseim kõhul ja tihti ka peopesades ja jalataldadel, mis muidu harva sügelevad. Sügelemise tugevus vaheldub päeviti, ilma et seda saaks seostada kindla välisteguriga. Sageli tugevneb sügelemine öösiti ja häirib und. Haigus on tüüpiliste häirete alusel kergesti diagnoositav. Diagnoosi kinnitamisel on abi maksanäitajate määramisest verest, mille tase on 2-3 korda normaalsest kõrgem. Hepatogestoosi puhul loote kasv ei ole häiritud, kuid siiski loode võib kõrgetest sapphappe väärtustest tingituna olla ohustatud üsasisest äkksurmast. Hepatogestoos kipub järgnevate raseduste puhul korduma. Sügelust ei paranda enamasti ükski ravimoodus. Raske hepatogestoosi korral kutsutakse sünnitus esile.